Tervitus Arukate Akadeemiale
Elu on just nii huvitav, kui huvitavaks sa ise oskad selle teha, tavatsetakse öelda. Vaja on üksnes soovi ja oskust öeldut sisu ja tegudega täita. Kauaaegse kodulooringi ja sellest väljakasvanud Arukate Akadeemia juhi proua Asta Paeveeri algatusest on koos rohkearvulise osalejaskonnaga loodud traditsioon ja ise inimestena selle traditsiooni kaudu kasvatud. Meie igaüks ise väikese kogukonna, seltskonnana sellel väikesel maalapil nimega Eestimaa määrame selle kuidas omavahel läbi saame. Kui üksteist, teineteist poleks, poleks ka ümbrust vaja. Inimesele on antud fantastiline oskus ja võimalus suhelda, kuulata. Kas me kuulame kui vaja, kas on suhtlus olemas, kui tihti me endalt seda küsime ja väärtustame. Proua Asta on nende aastate jooksul oma energiat ja teadmisi jagades lähtunud inimeste innustamisel sellest, et inimene on oma põhiolemuselt hea ja uudishimulik. Me oleme seda õppinud ja omaks võtnud.
Oktoobrikuu seitsmeteistkümnendal päeval alustab Jõgeva Arukate Akadeemia oma 18. tegevustaastat.
Head akadeemikud, te olete usaldanud koostegemise kaudu edasi liikumise minule. See on suur au, kohustus ja ka vastutus.
Kuidas edasi? Ega valmis vastuseid ei ole. Hea on teada, et me kõik oleme valmis probleemidega minema süvitsi ja püüame leida lahendusi koos. Nii näitas meie esimene, möödunud tegevusperiood, tänan hea koostöö eest kõiki osalejaid ja abilisi!
Uuel tegevusperioodil oleme oma tegemistes veel Eesti Vabariigi sajanda sünnipäeva radadel, tähistame suurejoonelisemalt emakeelepäeva, oleme aktiivsed kaasarääkijad riigikogu ja euroopa parlamendi koosseisu valimistel. Jätkame oma juurte uurimisega, nüüd juba eraldi töötoa vormis ning raamatuklubis sukeldume sügavamale erinevatesse raamatutesse. Mõistagi on tähelepanu all meie kõige kallim vara - tervis, meie igapäevaelu küsimused ja traditsioonide sisutamine. On suuremaid ja väiksemaid pidulikke sündmusi, teatriskäike, ekskursioone ja jalutuskäike huvitavatesse paikadesse.
Me vajame kõik üksteise õlatunnet, julgustust, vahel ka lohutust. Meil on nii väike riik, et väga oluline on inimeste vahele sildu luua, et me tunneksime end rohkem ühtsena, hoituna, armastatuna. Rääkides Eestimaa elust, saame olla uhked meie imeilusa ja eheda keskonna, naturaalse toidu üle, samas on just meie elukogenud inimeste ülesanne, või kui soovite - kohustus, anda edasi oskust ja rõhutada vajadust seda ehedust üleilmastumise eest kaitsta ja hoida. Hoiame siis seda... ja meie väikest Eestimaad ja emakeelt, meie .. - seda kõike meie endi ja meie laste ning lastelaste pärast.
Jätku.. ikka jätku.. Edaspidiseks - ikka armastust! Kohtume ikka taas ja taas - meie armsad - mis sest, et aeg meidki kõiki muutnud pisut hõbedasemaks.
Armastagem üksteist, meid on nii vähe!
Jõgeval,
Mai Treial